Lapsepõlvest on mul meeles tädi Mirjam, kes käis sageli mammal külas. Tal olid pikad punased juuksed ja ta kandis alati suuri salle. Hästi naljakas naine, kes jäi meile õega meelde sellega, et ta ei toonud meile kunagi mitte midagi. Kui kõik teised tädid, kes meil külas käisid, tõid õele ja minule tonnide viisi kommi, kooki või vähemalt oma aiast õunu, halvemal juhul ploome, siis Mirjam oli üks igavene koonerdis ja ei toonud midagi. Kuigi tädi Mirjam oli vastik kitsipung, oli tal lõbusaid lugusid rääkida. Näiteks seda, kuidas ta ikka nõuka ajal olevat saanud asju leti alt.
Kord tuli ta meile koju külla uues karakullkasukas ja minu mamma ahhetas ning tädi Mirjam ütles iga sõna rõhutades: "Kust ma selle sain? Loomulikult leti alt!" Mu mamma kukkus kohe uurima, et kui palju maksis? Tädi Mirjam ütles midagi taolist, et kas ütlen sulle tegeliku hinna või selle mis ma oma mehele ütlesin? Seal nad lõkerdasid mu emaga naerda. Tädi Mirjamil meie soojas elutoas kasutas seljas. Äkki jäi ta tõsiseks ja pöördus teatraalselt minu poole: "Alexandra! Kui sina kord abiellud, siis pea meeles seda, et kui sul on hea mees, siis torka tal üks silm peast välja! Kui sul on halb mees, siis torka mõlemad silmad peast välja!" Mul oli suu ammuli. Küsisin hiljem mammalt, et kas abielludes tulebki mehel silm peast välja torgata ja mamma seletas, et tegelikult ikka ei tule. "Tädi Mirjam tahtis öelda seda, et kui sa abiellud hea mehega ja midagi ostad ning mees küsib kodus hinda, siis ütle õigest hinnast pool hinda. Ehk torka üks silm peast välja! Kui sa abiellud halva mehega... Võibolla nooh ... kitsi mehega, siis ära ütle asju ostes üldse hinda! Tädi Mirjam torkab oma mehel alati mõlemad silmad peast välja!" Vaatasin oma mammat ja küsisin: "Mitu silma sina meie papal välja torkad?" Mamma naeratas ja ütles: "Meie peres ei valetata. Kuid vahel torkan tal siiski ühe silma välja."
Tädi Mirjamit vaatasin ma edaspidi kui naist, kes torkab oma mehel mõlemad silmad välja ehk täielikku valetajat. Oleks ma siis teadnud, et minust saab samasugune torkaja! Täna tõi kuller naabrimutile minu uued, valged Conversed. Panin nad esikusse ja olin kindel, et mu elukaaslane ei märka neid. Minu meelest ei märka ta selle palavusega midagi. Mitte midagi. Vähemalt pole ta juba paar kuud märganud mulle ühtegi komplimenti teha. Kuid minu tenniseid ta märkas! Meie vestlus rullus lahti nagu punane vaip Oscarite eel. Elukaaslane: "Sa oled uued tennised ostnud?" Mina vastu: "Ei ole." Elukaaslane: "Oled küll!" Mina: "Need on ammu ostetud. Mäletad, kui me eelmisel aastal Stockholmis käisime!" Elukaaslane: "Sealt ostsid?" Mina vastu: "Sa ei mäleta ka mitte midagi... Sa ise ütlesid, et hea hind!" Tema omakorda: "Ma ei teadnud, et sa neid kaks paari ostsid!" Mina lõin litri vastu: "Loomulikult sa ei mäleta, sest sa kondasid seal kuskil muuseumis, kui mina šoppasin ..." Elukaaslane: "Palju maksid?" Mina: "Kust ma pean mäletama? Hakkame nüüd sööma!"
Ma arvan, et ma olen tädi Mirjamile andestanud, et ta ei toonud ei mulle ega mu õele mitte iial komme. Tema soovitus torgata mehel üks või kaks silma välja, elab minus siiani. Kommid oleks aga ammu olnud söödud.
