Kui ma kaks aastat tagasi blogiga alustasin, olin indu ja ideid täis. Kuid seejärel avanes uus uks. Mulle kukkus sülle võimalus töötada kahes erinevas linnas lisaks Tallinnale, vaheldumisi Pariisis ja Londonis. Seega panin kõik asjad ootele ja pühendusin tööle, mis oli mulle usaldatud. Suurlinnad muudavad meid. Tallinnas tagasi igatsen küll Londonit ja Pariisi, kuid Eesti tundub mulle taas nii armas.
Ma ei kiskunud ennast päris blogimaailmast lahti, lugesin erinevaid Eesti blogisid ja otsustasin, et kui naasen lõplikult Eestisse, on kindlasti ka minul üht-teist lugejatega jagada. Mu õde ütleb, et Eestis on juba liiga palju blogisid ja minu ettevõtmine on waste of time. Oh, kui julgustav! Samas. Võibolla on tal õigus? Kuid ka maailmas on miljoneid blogisid, täpset arvu ei tea keegi, sest neid sünnib igal minutil. Igal blogil on oma väike või suur lugejaskond. Iga pott leiab omale sobiva kaane. Ehk leian mina teid? Ehk leiate teie mind? Lõpuks ei ole ma tulnud Eestit vallutama. Ma olen siin, et kirjutada asjadest, mis mulle meeldivad ja asjadest, mida ma armastan.
Peaaegu iga kord lennujaamaas aega parajaks tehes, õnnestus mul alati endale midagi uut osta. Seega on mul varasalves palju kosmeetikat, millest kirjutada. Palju ehteid, mida tahan teile näidata. Palju mõtteid, mida tahan jagada. Üks mõte on see... See polegi vist mõte, vaid hirm. Ma kardan, et mul on ostmisega mingi kiiks, sest pärast asja ostmist, ei pruugi ma seda avada või kasutama hakata. Võibolla annaks sellele küsimusele mõne adekvaatse vastuse psühholoog? Iseendas sobramine on ohtlik tegevus, see võib lõppeda liigse eneseanalüüsi ja suurte süüdistustega. Kuid just nendeks tegevusteks mul aega ei ole. Võibolla tulevikus? Võibolla mitte kunagi? Võibolla juba homme? Pelgan, et kui ma endasse sügavamalt vaatan, kukun justkui Alice jäneseurgu. Kaks aastat tagasi, kui võtsin vastu uue töö, kukkusin samuti Alice`i kombel justkui urgu. Kuid ma kohtasin palju fantastilisi inimesi ja minust endast sai tunduvalt rõõmsam inimene. Eestist on nii tore ära käia. Kes vaidleb vastu? Kuid Eestisse on veel toredam tagasi tulla. Kas keegi vaidleb vastu?
Põigates Pariisi tagasi, siis käisin kõige rohkem nende muuseumides ja parfüümipoodides, kus uitlesin niisama ja nuusutasin parfüüme. Tavaliselt lahkusin kotike käes. Kuidas muidu? Need fotod tegin Guerlaini poes, kus müüja, kelle jaoks olin saanud püsikliendiks, lubas mul pilte teha. Mida öelda tänase postituse lõpetuseks? Või hoopis alustuseks? Welcome back! Ärge unustage kommenteerida, kuidas teile meeldib minu blogi uus kujundus? Avaldage ka mõtted, kas Eestis on juba liiga palju blogisid :)
Kommentaare ei ole
Postita kommentaar